Praeguste grifoonide tüüpi väikseid erksaid karmikarvalisi koeri peeti Brüsseli ümbruskonnas juba 600 aastat tagasi. Olla neid olnud nii rikkama kui vaesema rahva kodudes. Jõukamad kodanikud lasid endast pilte maalida (see tegevus oli moes enne fotograafia leiutamist), et ka järeltulevad põlved neid mäletaks. Pildile võeti kõik pere tähtsamad liikmed, vahel ka koerad. Tänu sellisele kombele on meil tänapäeval tuvastatavad nii mitmetegi tõugude algallikad, alates vaaraokoertest püramiidide seinamaalingutelt. Esimene teadaolev Madalmaade peremaal koos grifoonide eellasega, väikese punakarvalise koeraga, on aastast 1434.

Tol ajal koertele tõuraamatuid veel ei peetud, mingi teadlik aretus aga kindlasti toimis. Kui kellelgi oli heade omadustega koer, tahtsid naabrid just selle koera järglasi saada. Targal omanikul jätkus silma, et oma koerale võimalikult samalaadset paarilist otsida. Ja kui kutsikad olid väärilised, kasutati sama paarilist veel. Nii toimis alles hiljuti, minu lapsepõlves, ka Eestis kohalik „koeraaretus“ –  hea valvuri või karjaajaja kutsikaid käidi kogu rajoonist taga otsimas. Ja ega siis pererahvas nii väärtusliku koera juurde igat külakrantsi lasknud, ikka valiti sarnane tark ja töökas peni.

Belgia vaesemal rahval polnud ilmselt oluline, kuidas täpselt koer välja näeb, peaasi, et hästi funktsioneerib – haugub varga peale, püüab hiiri-rotte ja sealjuures sööb vähe, järelikult on väikest kasvu. Neid koeri olla kasutatud ka tallides hoburakendite valvurina ja ikka jälle näriliste hävitajana. Ju jõudsid nad talli kaudu ka kõrgseltskonna eluruumidesse. Grifoonidega lähemal kokkupuutel saab selgeks, miks neid koeri hindama hakati. Nad on sõbralikud, tegusad ja ettevõtlikud, olemata sealjuures pealetükkivad või tüütud. Nende pisike, sitke, samas jõuline keha võimaldab ronida, hüpata ja pikalt kahel jalal käia. Neile meeldib ennast eksponeerides külalisi lõbustada. Miks siis sellist koera mitte lossi lubada!

Erinevad aretus-spetsialistid vaidlevad, kas ahvpinšer aretati grifoonist või vastupidi, aga ka asjatundmatule silmale on selge – need tõud on omavahel suguluses. Tänapäevase grifooni iseloomulikum tunnus ongi ahvile või siis ka inimesele sarnane näoilme. Paljusid selline „sarnasus“ häirib, paljusid ajab naerma. Kui grifoone juba teadlikumalt aretama hakati, ristati neid ka king charles spanielite ja mopsidega. Tulemuseks suured ümarad otse vaatavad silmad, pea olematu nina ja erinevad karva- ning värvitüübid.

Aastal 1883 kanti Union Royale Cynologique Saint-Hubert tõuraamatusse esimesed brüsseli grifoonid. Juba sajandivahetusel olid nad koos belgia ja väikeste brabandi grifoonidega oma kodumaal äärmiselt populaarsed, eelkõige tänu Belgia kuninganna soosingule ja eestkostele. Koerakesi kingiti ka naabermaade kuningakodadesse ja nagu ajaloost teame - mida leidub kõrgetes kodades, seda ihkavad endale ka madalamad.

Pärast maailmasõdasid ilukoerte osatähtsus inimeste elus vähenes ja ka grifoonid olid kaotanud endise hiilguse. Siiski jäi alles väike kogukond mandri-Euroopa grifoone, kellest enamus praegusi koeri pärineb. Britid ja ameeriklased jätkasid ka sõjaoludes grifoonide kasvatamist (mis viga koeri aretada, kui omal maal sõjategevust ei toimu), aga nagu ka teiste tõugudega on juhtunud, hakati aretama omi liine, mis tõu emamaa originaalist mõnevõrra erinesid.

Grifoonide tõukirjeldust võib iga huviline Kennelliidu veebilehelt ise lugeda. Omaette nali on see, et grifooni pesakonnas võib korraga sündida kolme erinevat tõugu koeri – karmikarvaline punane brüsseli grifoon, karmikarvaline must või must-punane belgia grifoon ja lühikarvaline mistahes eelnimetatud värvides, aga kindlasti musta maskiga väike brabandi grifoon! Kuna FCIs on need kolm siiski eri tõugudena kirjas, siis tuleb nende tõugude omavaheliseks paaritamiseks Eestis meie Kennelliidust luba taotleda (taotlus enamasti ka rahuldatakse).

Eestisse jõudis esimene grifoon alles 2001.aastal. Kaunis daam, brüsseli grifoon Ellinor ot Nevskogo Hobbita, võistleb veel praegugi edukalt näitustel. Tema järglased kennelist Volfrad ja järglaste järglased moodustavad suure hulga Eesti grifoonikogukonnast. Muidugi on juurde toodud ka teisi grifoone erinevatelt maadelt. Praeguse seisuga on kennelliidu registris kirjas 61 brüsselit, 72 brabanti ja 3 belglast. Kõik nad ei ela enam Eestis – osa meie grifoonide järglasi on ka välismaale müüdud.

Paar sõna ka minu isiklikust suhtest grifoonidega. Tööga seoses otsisin aastaid sobivat väikest tõugu koera. Nõuded kandidaadile olid karmid: koer peab olema lõbus, julge ja mitte mingil juhul agressiivne (tal tuleb tegemist teha paljude lastega). Koer peab olema füüsiliselt vastupidav, suutmaks looduses kilomeetreid ja tunde järjest liikuda. Koer ei tohi olla raske, et ma vajadusel jaksaks teda süles/kotis kaasas kanda. Koera karv ei tohi liigset hoolt vajada (mul oli kunagi väike puudel - muidu tore koer, aga järgmise selle tõu esindaja võtan siis, kui nad lühikarvalisteks aretatakse). Koeral ei tohi esineda tõust tingitud pärilikke haigusi (ma pole just põetaja tüüp). Pärast pikki eksirännakuid kääbuskoerte maailmas (ärge valesti aru saage, ma ei tassinud tosinate kaupa ilukoeri koju, ekslesin infotulvas ja heade soovituste rägastikus) jõudsin väikese brüsseli grifoonini.

Elukogenud inimesena sain aru, et ideaali pole olemas. Nii oli ka minu väljavalitud tõul üks suur puudus – vaene loom oli aretatud ninatuks! Ninapeegel ja kaks auku õhuvahetuseks tal küll oli, aga tavamõistes koon puudus. Lootsin selle veaga siiski aja jooksul harjuda. Nüüd, kahe aasta möödudes, tundub grifooni juures kõige toredam asi olevat just tema kirjeldamatult ilmekas „inim-nägu“.

Praegu sibab mu töölaua ümber põrandal neli väikest brabanti (karmikarvalisi grifoone ei plaani siiski järglaste saamisel kasutada - neil tuleb ju „soenguid teha“ ja „habet ajada“). Kõik grifoonid saavad oma väiksusest (kaal 3 – 6 kg) hoolimata poegimisega hästi hakkama ja on ülihoolitsevad emad. Esimesed 3 - 4 nädalat polnud mul lastega rohkem asja, kui vaid paar korda päevas pesast välja võtta ja mängitada. Neid kutsikaid pole pea üldse kuulda, nad ei niutsu ega haugu, ainult nohisevad ja lõrisevad tasakesi, kui omavahel müravad. Kõigile külla tulevatele inimestele tormavad koeratited rõõmsalt saba liputades vastu, ei mingit võõristust inimeste suhtes. Kuna mu maja ja õu on täis umbusklikke ja reserveeritult käituvaid koeri (saksa lambakoer, kesk-aasia lambakoer ja paar austraalia karjakoera), siis valimatult inimsõbralikud grifoonid on sellesse seltskonda meeldiv vaheldus. Kel aga tekkis huvi grifoonidest rohkem teada saada, siis soovitan rohke pildimaterjaliga ja mitmekeelset veebilehte Griffons in Baltic

Lada Mehikas
Kennel Karjapeni
penikari@hot.ee